Ma ei jõudnud terapeudi tööni teooria ega teadliku ametivaliku kaudu. Jõudsin selleni elu enda kaudu.
Minu elus oli aeg, mil korraga oli liiga palju keerulist. Pinged paarisuhtes. Väljakutsed lastega. Sisemine segadus. Tunne, et ma ei saa enam aru asjadest, millest varem justkui sain.
Väljastpoolt vaadates olin tubli, vastutustundlik ja hakkamasaav inimene. Aga enda sees jõudsin ausa äratundmiseni: mul ei olnud neid teadmisi ega oskusi, mida selle kõigega toimetulekuks tegelikult vaja oli. Ja veel enam, mul puudus oskus iseennast päriselt mõista.
Mõista, mis minus toimub. Miks ma reageerin nii, nagu reageerin. Mis peitub kõige selle all, sügavamal.
See äratundmine viis mind õppima.
Alguses iseenda pärast. Sest ma tahtsin olla oma lastele, oma suhtele ja iseendale rohkem kohal, kui olin seni olnud.
Õppides sain aga aru, et see teekond ei lõpegi päriselt. Terapeudi töö ei ole ainult töö teistega. See on ka pidev töö iseendaga. Ma ei saa pakkuda teisele sügavamat ruumi, kui ma olen ise valmis avama ja kandma.
Sealt sündiski kutsumus — mitte ülalt alla, vaid inimeselt inimesele.
Ma olen ise käinud seda teed, millel nüüd oma klientidega koos kõnnin.
Olen oma kogemusest näinud, kui vähe on vahel kasu sellest, et saad millestki ainult mõistusega aru.
Ma võisin teada, miks ma midagi tunnen või miks ma käitun teatud viisil, ja ometi kordus kõik ikka samamoodi. Sest keha mäletab ka siis, kui mõistus arvab, et teema on juba lahendatud.
Närvisüsteem ei muutu selgituste ega argumentide peale. Ta muutub kogemuse kaudu.
Sellepärast töötan ma kahel tasandil.
Vestluses vaatame koos, mis sinu sees päriselt toimub. Ilma kiirustamata. Ilma surveta kohe lahenduseni jõuda.
Kehatöös anname närvisüsteemile võimaluse rahuneda, pehmeneda ja kogeda midagi uut. Midagi sellist, mis lubab kehal tasapisi mõista, et turvaline võib olla ka siis, kui sa ei pea kõike kontrollima.
Minu jaoks jääks üks ilma teiseta poolikuks. Ainult vestlus võib jääda mõistuse tasandile. Ainult kehatöö võib jätta tähenduse ja arusaamise lõpuni avanemata.
Koos tekib ruum, kus muutus saab juurduda nii mõistuses kui ka kehas.
Minu juurde jõuavad sageli inimesed, kelle elu väljastpoolt vaadates justkui toimib, aga kelle sees on rahutus.
Sageli on need inimesed, kes on harjunud hakkama saama. Olema tugevad. Vastutavad. Teiste jaoks olemas.
Võib-olla on suhtes justkui kõik olemas, aga kontakt on kadunud või jäänud kaugeks. Võib-olla on lastega hetki, mil sa ei tunne ennast ära ja reageerid viisil, mida hiljem kahetsed. Või oled lihtsalt jõudnud punkti, kus vana viis enam ei kanna, aga uut veel ei ole.
Ma töötan kõige paremini inimestega, kes on valmis vaatama ka sinna, kuhu nad seni pole veel jõudnud. Nendega, kes ei otsi kiiret parandust, vaid päris kohtumist iseendaga.
Sest just sealt hakkavad muutused liikuma — rahulikum kohalolu lastega, sügavam kontakt partneriga, kindlam tunne iseenda sees.
Ma ei paranda sind. Ma kõnnin su kõrval.
Ja kuna ma olen seda teed ka ise käinud ning käin seda siiani, siis ma tean, et see töö on võimalik. Aeglaselt. Ausalt. Omas tempos.